Datafoxi tegevjuht soovitab: „Mine metsa!“
Koroonapiirangute tõttu on enamik vaba aja veetmise kohti ja spordirajatisi olnud pikalt kinni, ent metsad koos orienteerumisradadega on koguaeg lahti ning hooaeg just algamas, kirjutab 12 aastat orienteerumisega tegelenud Datafoxi tegevjuht Marko Külaots.
Jõudsin orienteerumise juurde suhteliselt hilja umbes tosin aastat tagasi, kui ükskord anti orienteerumiskaart kätte ja kästi metsast punktid üles leida. Ma ei osanud toona isegi kaarti lugeda ja õigetpidi ilmakaarte suunas keerata, aga tekkis huvi, kuidas sel viisil ilma elektrooniliste abivahenditega metsas edukalt liikuda. Oma osa on siin ka kolleeg Risto Kiilbergil, kes on orienteerumisega märksa pikemalt tegelenud ning omal ajal sel spordialal ka Eesti juunioride- ja noortemeistriks tulnud. Nüüd inspireerib orienteerumine mind väga, nii et olen ka oma lapsed sõna otseses mõttes metsa vedanud, kus nad saavad kas joostes või rattaga orienteerimisradu läbida.
Orienteerudes avastad uusi paiku ja teed ajule restardi
Natuke naljakas on mõelda, et nädalavahetuseti on ilusa ilmaga Viru raba ainsal laudteel väga tihedalt jalutajaid, kuid 500 meetrit sellest rajast eemal on täiesti puhas puutumatu mets. Ilusaid paiku on märksa rohkem kui Keila-Joa või Jägala juga ning üks orienteerumise eelis ongi see, et satud nii kohtadesse, mille olemasolust sa muidu ei teakski. Olgu selleks siis üksikud rabasaared või ürgmetsad, kus sammal on nagu paks roheline vaip, puutumata marjametsad, kus mustikad on suured nagu ploomid või inimtekkelised paigad nagu vanad talukohad või militaarobjektid. Nii mõnelgi korral olen orienteerumisrada läbides leidnud ägeda looduskauni koha, kuhu hiljem perega tagasi tulla, näiteks olen nii avastanud Eesti oma kanjonid ehk Härma müüri Piusa jõe ürgorus, Tapa lähistel asuva Rabasaare küla kummituslinna ja Käsmu poolsaare.
Lisaks looduse nautimisele on orienteerumine ülihea võimalus enda väljalülitamiseks töömõtetest, mida kontoritöötajatel on sageli raske teha. Lihtsalt metsa vahel sörkides ei ole suurt mõttetööd vaja ning nii kipuvad argiasjad taas pähe tulema. Orienteerudes teed aga endale totaalse restardi, kuna mõtled füüsilise pingutuse kõrval üksnes sellest, kuidas kõige paremini järgmisse kontrollpunkti jõuda ning teed selleks aktiivselt kaardi ja kompassiga tööd.
Kasvav otsusekindlus
Orienteerumine aitab ravida ka otsustamatust, sest sel alal tunnetad koheselt oma valikute kaalu. Metsas pead ise langetama kõik otsused, näiteks kas liikuda otse läbi soo või ringiga mööda metsarada. Kui otsus osutub valeks, pole kedagi teist süüdistada. Seda enam tunned adrenaliinitulva ja hiljem ka rahulolu, kui sul õnnestub lai vett täis kraav ületada ning lõpuks mudasena finišisse jõuda.
Paljud kardavad, et nad ei saa metsas hakkama ja eksivad ära. Kõik teevad vigu ning neist just õpitaksegi. Üldiselt ajab igaüks metsas oma asja ja liigub omal rajal kontrollpunkti, kuid alati saab kaasjooksjalt vajadusel oma asukohta täpsustada. Kes väga kardab metsas ära eksida, võib aga hoopis alustada linnaorienteerumisega parkides või hoopis vanalinnas.
Erivarustuse poole pealt on vaja vedelikuga täidetud orienteerumiskompassi ja rajakaarti, mille saab orienteerumispäevaku korraldajalt või püsiraja puhul ise veebist välja printida. Mõistlikud on ka põhiteadmised kaardilugemiseks (kõrgusjooned, metsaklassid, liikumissuuna määramine maastikul), et ei peaks üksnes enda vigadest õppima. Näiteks tavaliselt on metsas kiirem liikuda mäest ja tihedast võsast mööda isegi siis, kui see muudab vahemaa mõnevõrra pikemaks. Tempo saad valida ise, nii et vabalt võid esimestel kordadel mõne lühema raja lihtsalt läbi jalutada.
Orienteerumispäevakud ja püsirajad
Võimalusi orienteerumiseks on mitmeid. Ajalooliselt kõige tuntumatele orienteerumisneljapäevakutele on lisandunud muud päevakud, nii et vähemalt Tallinna ümbruses oli enne koroonapiiranguid võimalik praktiliselt igal tööpäeval metsas orienteeruda. Päevakutel on rajad erineva raskusastme ja pikkusega alates paarist kilomeetrist, et tegevust jätkuks kogu perele. Sobiva distantsi leiab ka lastele ning päris väikestele on olemas nöörirada, et nad metsas kaotsi ei läheks.
Teiseks orienteerumisvõimaluseks on terve kuu avatuna hoitavad püsirajad või mobiiliorienteerumine, kus nutiseade asendab kompassi, kaarti ja märkeseadet kontrollpunktide läbimisel. Omadest kogemustest võin soovitada Mustla-Nõmme või Ülgase-Rebala püsiradu, neist viimane kulgeb müstilisel maastikul vanas fosforiidikaevanduses. Kasulikku lisainfot selle spordialaga alustamiseks leiab ka Eesti Orienteerumisliidu veebilehelt.
Mis siis muud, kui metsas näeme!
Marko Külaots
Loe lisaks:
Ära vii viirust kontorisse ega kaota andmeid kodukontoritesse